Tarbekunst

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Raili Keiv. Portselanist ja betoonist serviis. Foto: Katrin Press.

Tarbekunst, ka rakenduskunst, on kunstiharu, mis tegeleb tarbeliste esemete kunstilise kujundamisega.

Vastavalt materjalile eristatakse klassikaliselt järgmisi alasid:

Tarbekunst on vanimaid kunstiliike, mis hõlmab tarbe- ja dekoratiivesemete kunstilist kujundamist.[1][2] Tarbekunst erineb disainist selle poolest, et tarbekunstis on tähtis tööprotsessi käigus valmiva objekti esteetiline välimus, mis tihti lähtub kunstniku enda huvidest ja väljavaadetest. Erinevalt kujutavast kunstist on tarbekunsti esemetel lisaks esteetilisele välimusele ka praktiline funktsioon.[3] Tarbekunsti erialad jagunevad vastavalt materjalidele (tekstiili-, metalli-, naha-, klaasikunst, keraamika ja puitehistöö). Erialad jagunevad omakorda alaliikideks, näiteks metallehistöö hõlmab kullassepa- ja pronksikunsti, sepist jm.[1]

Raili Keiv. Keraamika. Foto: Matthew Coleman.

Eesti tarbekunsti ajalugu

Eduard Taska, raamatuköide

Eesti tarbekunst, kui iseseisev kunstiala, arenes välja 1920.–1930. aastatel.[4][5][6] Professionaalse eesti tarbekunsti eelduseks oli eesti soost haritlaskonna teke 19. sajandil.[4]Samuti määrasid rahvusliku tarbekunsti arengus suurt osa poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud tegurid ning kunsti loojate ja kasutajate konkreetsed võimalused. Esimeste tarbekunsti teoste inspiratsiooniallikaks oli rahvakunst, mille vanu mustreid stiliseeriti ja moderniseeriti.[5] Eesti tarbekunsti alase haridussüsteemi kujunemisel oluliseks osaks oli 1914. aastal asutatud Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskool), mis pidi ette valmistama korralikke käsitöölisi vabrikutesse ning käsitöö- ja joonistusõpetajaid.[4][5][6] Kunsttööstuskool kasvas üle tarbekunstikooliks ja 1938. aastal rajati selle juurde Riigi Kõrgem kunstikool. Aastatel 1920–1930 pandi alus eesti tarbekunsti üksikutele erialadele, kujundati välja vajalik tootmisbaas ja kasvatati kaader. 1930. aastatel tekkisid esimesed tarbekunstnike ühingud, hakati süstemaatiliselt korraldama näitusi. Samasse aastakümnesse langevad ka esimesed vastutusrikkad esinemised välisnäitustel. Pariisi maailmanäituselt aastal 1937 toodi koju mitmeid aurahasid ja diplomeid.[4] Juba enne Pariisi maailmanäitust olid eesti nahkehistööd välismaal tuntud. Eesti nahkehistöö rajaja Eduard Taska firmakauplused tegutsesid paljudes välisriikides, eesti tarbekunsti suurmeister Adamson-Eric oli saanud tellimusi välismaalt ning meie nimekam skulptor Jaan Koort, eesti keraamikakunsti rajaja, kutsuti Nõukogude Liitu Gzeli keraamikatehase kunstiliseks juhiks. Pöördelisse 1940. aastasse mindi küpsena edasiseks iseseisvaks väljaastumiseks rahvusvahelisel kunstiareenil. Kuid teise maailmasõja tõttu jäi eesti tarbekunsti areng seisma, sest paljud tootmisbaasid hävisid või pidid tooraine puudusel töö lõpetama.[4] Sõda nõudis ligi poole eesti tarbekunstnikest ja sõja tõttu hävis 1944. aastal peaaegu kogu Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogu, mistõttu on sõjaeelsest tarbekunstist vähe näiteid säilinud.[4][5]

Eesti esimesed professionaalsed tarbekunstnikud

Soome oli sajandi alguseks valmis professionaalselt koolitama üld- ja tarbekunsti huvilisi. Alma Koskel, Juuli Suits ja Vanda Juhansoo – kolm Tartu neidu, kes alustasid 20. sajandi alguses õpinguid põhjanaabrite juures. Nad olid ka tihedalt seotud esimeste süsteemsete naiskäsitööalaste koolide loomise, arendamise ja nendes õpetamisega.

„Kutsetööks vajalikud oskused ja teadmised loovad aluse naiste tõelisele iseseisvusele, võtmekohasele rakendusele ühiskonnas ja tema kujunemisele isiksuseks.“

Koskel innustas eestlannasid otsima õppimisvõimalusi, mida koolide loomisel rakendada, jagas näpunäiteid ja levitas sõna Soome käsitöö- ja majapidamiskoolide ja pedagoogiliste kursuste kohta. Kõige viljakam oli naine oma õpingute lõpupoole – portselanimaalid, keraamilised vaasid, tikandid jne. Tema töid peeti väljapaistvateks ja kaasaegseteks. Sõja-aastail aga rüüstati Koskeli korterit ning lõviosa tema kavanditest kadus/hävines.

Suits, keraamik, ei jätnud olulist jälge eesti tarbekunsti, sest olude sunnil ei saanud ta õpitud erialale jäägitult pühenduda. Keraamikaga tegelemine nõudis ka suuremaid väljaminekuid kui tekstiilikunst. Tema viljakamad tegevusaastad keraamiku, skulptor-plaketisti, tekstiilikunstniku ja kriitikuna jäid 20. sajandi esimesse veerandisse. Suitsu raskeimad aastad olid aga 1926–1936, mil ta pidi elatuma vaid oma raamatute müügist. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi valduses on mõned tema keraamilised nõud, portreeplaketid ja tema kavandi järgi kootud gobelääntehnikas kaminasirm.[7]

Mõisted

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 (1996). Eesti Entsüklopeedia, lk. 274-275. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti.
  2. 2006 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tarbekunst1 04.10.2017
  3. Chilvers, Ian (2004). The Oxford Dictionary of Art. Oxford University Press, Oxford.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Leili Keerend (1970) Nõukogude Eesti Tarbekunst. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Merike Alber (2008) Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940. Tallinna Raamatukoda. Tallinn.
  6. 6,0 6,1 Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anna Tiivel (2008) Ajamustrid. Töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Tallinn.
  7. Pedak,E. 2008. Eesti professionaalse tekstiilikunsti sünd ja kujunemine 1940. aastani. Tartu

Välislingid