Vikipeedia:Nädala artiklid 2018

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
201620172018

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2018. aasta nädala artiklid.

1. nädal

Breweri kuusk

Breweri kuusk (Picea breweriana) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab tavaliselt 24–30 m kõrgeks, suurimaks kõrguseks on mõõdetud 53,7 m. Eluiga on kuni 900 aastat.

Võra on tihe ja kooniline. Tüve läbimõõt on tavaliselt 1,17–1,35 m. Võra on väga iseloomulik: oksad on rõhtsad ja sellelt ripuvad alla võrsed, mis moodustavad justkui kardina. Kuid selline võra hakkab kujunema alles 10–20 aasta vanustel puudel, mis on 1½–2 m kõrged, noorematel paiknevad võrsed rõhtsalt ja üsna hõredalt. Võra on kardinataoliseks kujunenud kohastumusena lumerohketes piirkondades kasvamiseks, sest niimoodi ei murdu oksad lume raskuse all: lumi ei kogune okstele.

DNA uuringute alusel on Breweri kuusk teiste kuuseliikidega võrreldes basaalne liik ehk teisisõnu eraldus teistest kuuseliikidest esimesena. See annab kinnitust seisukohale, et kuuse perekond kujunes välja Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele. Loe edasi ...

2. nädal

1. Suurtükiväepolgu sõjaväelased kergekahuri taga

1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 19181924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.

Polgu ajalugu loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembril 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.

Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ...

3. nädal

Itaalia asendikaart

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige, samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ja riik on turistide külastatavuselt maailmas 5. kohal. Loe edasi ...

4. nädal

Abakala

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on karpkalalaste sugukonnast latika perekonda kuuluv kalaliik.

Esimesena kirjeldas abakala teaduslikult Karl Linné 1758.

Abakala on latikaga sarnane kala, kelle levilasse kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suured jõed. 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.

Eestis on abakala välja surnud. Viimased isendid püüti meil 19. sajandil. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.

Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuri aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton. Loe edasi ...

5. nädal

Hariliku kuuse levila

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ja läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike.

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul suur ja säilib 4–5 aastat (idanevus väheneb järk-järgult). Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aastat vanaks.

Kuusk on levinud jõulupuu. Loe edasi ...

6. nädal

Keila vasallilinnuse varemed

Keila ajalugu ulatub 8 tuhande aasta taha, mil see ala merest kerkis. Keila asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõe piirkonnas ulatub muinasaega, kuid kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal.

Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks 15 linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka. Liivi sõjas alev hävis ja Keilasse jäi vaid kirikuküla.

1925. aastal sai Keila alevi õigused. 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid peale Võõpsu ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna siin oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt 1. mai 1938 seisuga 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.

Aastatel 19501962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus. Aastatel 19922017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud. Loe edasi ...

7. nädal

Portugali lipp

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks kuuluvad Portugalile kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänase Portugali territoorium on olnud asustatud esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja rekonkista käigus. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks võimsaimaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel. Loe edasi ...

8. nädal

Mount Gharat purskab Vanuatul (2010)

Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb tulevikuski.

Terminit mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis parajasti purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka needki vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ja teevad seda tõenäoliselt tulevikuski. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.

Kuna ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi, siis on selle pikkus eri piirkondades väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid. Seetõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda, mistõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 tuhande aasta jooksul.

Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 tuhande aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud käivad aga vaid maismaal toimunud vulkaanipursete kohta. Loe edasi ...

9. nädal

Kollane mänd

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas. Samas pidas ta seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks uus seni tuvastamata liik. Mänd sai nime kollast värvi väärtusliku puidu järgi.

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis, selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal. Loe edasi ...

10. nädal

Bütsants oma suurima ulatuse ajal 555. aastal

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosas riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel kreeka keel.

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukaimate riikide hulka. Loe edasi ...

11. nädal

Minnesota osariigi pitsat

Minnesota on osariik Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne regioonis. Minnesota osariik loodi Minnesota territooriumi idaosast ja võeti Ameerika Ühendriikide koosseisu 32. osariigina 11. mail 1858. Osariigi nimi tuleb dakota keelsest sõnast Mnisota. Rohkete järvede tõttu tuntakse osariiki mitteametlikult ka "10 000 järve maana" (Land of 10,000 Lakes). Minnesota ametlik moto on prantsuskeelne fraas L'Étoile du Nord (eesti keeles 'Põhjatäht').

Pindalalt on Minnesota Ameerika Ühendriikide osariikide seas 12. kohal ja rahvaarvult 21. kohal, aga ligi 60% selle elanikest elavad Minneapolise-Saint Pauli suurlinna-alal. Neid linnu tuntakse koos ka Kaksiklinnadena (Twin Cities). Ülejäänud osariigi moodustavad läänes laiuvad preeriad, kus tänapäeval tegeldakse põllumajandusega, kagus paiknevad heitlehised metsad, mis on tänaseks osaliselt maha raiutud, muudetud põllumaaks ja inimeste asualaks, ning peamiselt osariigi põhjaosa katvad Laurentia segametsad.

Kuni nende alade asustamiseni eurooplaste poolt olid Minnesota põliselanikud dakota ja odžibvei indiaanlased. Suurem osa algsetest euroopa asunikest emigreerus Minnesotasse Skandinaaviast ja Saksamaalt ning osariik on tänaseni skandinaavia-ameerika ja saksa-ameerika kultuuri üks keskusi. Minnesota elatustase on üks Ameerika Ühendriikide kõrgemaid, Minnesota elanikud kuuluvad Ameerika Ühendriikide paremini haritud ja jõukama elanikkonna hulka. Loe edasi ...

12. nädal

Võitlushärg

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale mõnes teiseski (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod) võitlevad härjavõitlusareenil selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõpeb härja surmaga.

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid levinud oletuse järgi peituvad selle juured antiikkultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise käigus. Läänegootide kuningriigis hakkas umbes 5. sajandil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. 711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga.

Corrida't on alates selle sünnist kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on härjavõitlus langenud loomakaitsjate üha süveneva surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Loe edasi ...

13. nädal

Kõndiv ameerika alligaator

Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator. Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes Texasest Põhja-Carolinani. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga aladelt.

Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid. Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute keha ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel ka kaks-kolm aastat. Loe edasi ...

14. nädal

Ludwig van Beethoven (Joseph Neeseni 1786. aasta maal)

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Ludwigi esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikeseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ning jäi sinna seekord lõplikult.

Beethoven kirjutas 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, 2 missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on neis tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Tema sümfooniatele on iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikem kestus ja suurem orkestrikoosseis kui tema klassikutest eelkäijate omadele. Loe edasi ...

15. nädal

Briti impeerium (1921)

Briti impeerium oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas ülemere kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigis 458 miljonit inimest (veerand maailma elanikkonnast) ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit km² (peaaegu veerand Maa maismaast).

II maailmasõja lõpu järel algas ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ja enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana. Loe edasi ...

16. nädal

Mossin-Nagant M1891 jalaväepüss

Vintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant) ehk kolmeliiniline vintpüss on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. Kolmeliiniline tähendab relva kaliibrit: kolm liini ehk kümnendiktolli on 7,62 mm.

Mossin-Naganti vintpüss töötati välja 1891. aastal Sergei Mossini juhtimisel. Esialgu oli relva nimi "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss, 1891. aasta mudel", pärast Oktoobrirevolutsiooni lisati sellele patriotismi märgina Mossini nimi. Relv valmis koostöös Belgia ettevõttega Nagant ja sellepärast kasutatakse eeskätt Läänes selle kohta liitnime Mossin-Nagant. See vintpüss polnud siiski lihtne hübriid või koopia, vaid terviklahendus ja kokkuvõttes iseseisev mudel.

Aastail 18921948 valmistati üle 30 miljoni Vene vintpüssi ja karabiini. Ilmselt sisaldas see ka vanade püssiosade kasutamist tootmises. Lisaks valmis 1950. aastatel Hiinas, Poolas, Rumeenias, Ungaris ja mujal kokku veel paar miljonit püssi, eeskätt järeletehtud 1944. aasta karabiine. Tootmismahult oli Vene vintpüss samas suurusjärgus Saksa Mauseri vintpüssiga. Teisi tuntud vintpüssimudeleid toodeti juba palju vähem. Loe edasi ...

17. nädal

Palsamnulu levila

Palsamnulg (Abies balsamea) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab kuni 20, soodsates oludes kuni 28 m kõrguseks. Võra on korrapärane, tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul (4–6 m). Oksad on praktiliselt rõhtsad, ainult veidi allapoole suunduvad. Tüve läbimõõt on kuni 45, harva kuni 75 cm. Tüve koor on kahvatuhall, sile, suurte vaigumahutitega, vanas eas tekib nõrgalt rõmeline korp.

Euroopasse toodi palsamnulg 1697, Eestisse 19. sajandi esimesel poolel. Meie vanades parkides on palsamnulg siberi nulu järel levinuim nululiik, kasvades kohati kõrgemaks kui oma kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, näiteks Lasinurme pargis Lääne-Virumaal, Järvseljal, Taageperal ja Kuremaal. Palsamnulg on meil täiesti külmakindel, kuna talub külma -40...-46 °C. Loe edasi ...

18. nädal

Kõrvukrebane

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva asurkonnana mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest, eriti termiitidest.

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama. Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas. Tegelikult ei suuda ta oma hammaste ehituse tõttu suuremaid loomi murda. Loe edasi ...

19. nädal

Selja jõe suue

Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas Soome lahe ääres.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.

Külas asub Karepa sadam. Seal tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanike koondab MTÜ Karepa Selts.

Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.

Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja. Loe edasi ...

20. nädal

Ajakirja Time esimene number 3. märtsist 1923. Selle kaanel on Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja spiikri Joseph G. Cannoni pilt.

Time (registreeritud kaubamärgina läbivate suurtähtedega TIME, lahtikirjutatult The International Magazine of Events) on alates 1923. aastast Ameerika Ühendriikides New Yorgis ilmuv uudisteajakiri. Suurbritannias Londonis ilmub Euroopa väljaanne (Time Europe, varem kandis nime Time Atlantic), mis hõlmab ka Lähis-Ida, Aafrikat ja alates 2003. aastast Ladina-Ameerikat. Aasia väljaande (Time Asia) toimetus asub Hongkongis. Austraalia ja Okeaania väljaanne (Time South Pacific) hõlmab Austraaliat ja Uus-Meremaad ning muid Okeaania saareriike; selle toimetus asub Sydneys. Detsembris 2008 sulges Time versiooni, mis erines põhiväljaandest ainult Kanada lugejaskonnale suunatud reklaamide poolest.

Time on maailma loetuim iga nädal ilmuv uudisteajakiri. Selle lugejaskond on 25 miljonit inimest, kellest 20 miljonit elab Ameerika Ühendriikides. Loe edasi ...

21. nädal

Kunstniku kujutus protoplanetaarsest kettast

Päikesesüsteemi teke algas 4,6 miljardit aastat tagasi, kui hiiglasliku molekulaarpilve väike osa iseenda raskuse all kokku langes. Suurem osa massist kogunes kokkulangenud piirkonna keskosasse, kus tekkis Päike; ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid, nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.

Päikesesüsteem on pärast teket väga palju arenenud. Pöörlevatest gaasi- ja tolmupilvedest on moodustunud hulgaliselt planeetide kaaslasi. Lisaks on osa kaaslasi moodustunud planeetidest kaugemal ja hiljem nende gravitatsiooni mõjul kinni püütud. Mõni kaaslane, näiteks Kuu, võib olla aga tekkinud kokkupõrke tagajärjel (Maa ja Kuu puhul kirjeldab seda hiiglasliku kokkupõrke hüpotees). Taevakehad on sageli omavahel kokku põrganud ja see on oluliselt mõjutanud Päikesesüsteemi arengut. Planeetide asukohad on gravitatsioonilise vastastikmõju tõttu korduvalt muutunud. Arvatakse, et planeetide asukohtade muutumine juhtis suuresti Päikesesüsteemi varajast arengut.

Umbes 5 miljardi aasta pärast Päike jahtub ja paisub praegusega võrreldes mitmekordseks (muutudes punaseks hiiuks), mille järel heidab planetaaruduna kõrvale välised kihid ja muutub valgeks kääbuseks. Kauges tulevikus vähendavad mööduvad tähed aegamisi Päikese mõju planeetidele. Mõni planeet hävib ja mõni liigub tähtedevahelisse keskkonda. Kümnete miljardite aastate pärast ei tiirle Päikese ümber ilmselt enam ükski algsetest taevakehadest. Loe edasi ...

22. nädal

Punarind

Punarind (Erithacus rubecula) on rästaslaste sugukonda punarinna perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on teiste hulgas punakurguke, lepalind ja risulind.

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul.

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes.

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad.

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb. Loe edasi ...

23. nädal

16. sajandist pärit asteekide joonistus leetreid põdevast inimesest

Viiruste roll inimkonna ajaloos on alati olnud tähtis. Viiruste põhjustatud epideemiad algasid, kui neoliitilise revolutsiooni ajal 12 tuhat aastat tagasi asuti elama tihedamini asustatud põllumajanduslikesse kogukondadesse. See võimaldas viirustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Suurenes ka taime- ja loomaviiruste hulk. Inimeste sõltuvuse kasvades põllumajandusest ja loomakasvatusest tõid vastavalt kartulit ja veiseid hävitanud viiruste perekonnad Potyvirus ja morbilliviirus kaasa traagilisi tagajärgi.

Esimesena arendasid viiruste vastu kaitsmiseks välja vaktsiinid Louis Pasteur ja Edward Jenner. Viroloogiale andis hoogu ja viiruste olemust aitas tundma õppida elektronmikroskoobi kasutuselevõtt. 20. sajandil avastati, et paljusid uusi ja vanu haigusi põhjustavad viirused. Lastehalvatuseepideemiad saadi kontrolli alla alles pärast vaktsineerimisega alustamist 1950-ndatel. HIV on üks patogeensemaid sajandite jooksul tekkinud uusi viirusi.

Kuigi viiruste vastu hakati huvi tundma nende põhjustatud haiguste tõttu, siis on suurem osa viirusi siiski kasulikud. Need aitavad liikidevahelise horisontaalse geeniülekande kaudu kaasa evolutsioonile, mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on eluks üliolulised. Loe edasi ...

24. nädal

Kareda lahing oli 1220. aastal Järvamaal Kareda külas toimunud Liivimaa ristisõja lahing. Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate ja latgalite Harjumaale teel olnud sõjavägi kohtas piiskopi võimu all olevasse Järvasse rüüstama tulnud saarlasi. Kristlaste vägi otsustas neile vastu astuda ja ründas Karedal laagris olnud saarlasi. Lahing lõppes kristlaste ülekaaluka võiduga. Lahingu kirjeldus pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast, lühemalt on sellest juttu ka Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Riiast alustati sõjakäiku eesmärgiga rünnata Harjumaad, ainsat Mandri-Eesti piirkonda, kus poldud veel Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu tunnistatud. Saksi hertsogi Alberti (Albrechti), Mõõgavendade ordumeistri Volquini ja Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi juhitud sõjavägi, kuhu kuulusid orduvennad, piiskopimehed, liivlased ja latgalid, liikus Liivimaalt Sakalasse Navesti äärde, kus nendega liitusid sakalased, ugalased ja järvalased. Edasi läbi Nurmekunde liikus vägi Harjumaa poole kolmes kolonnis: sakslased koos latgalitega keskel, liivlased vasakul ja eestlased paremal. Loe edasi ...

25. nädal

Keila jaamahoone

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas.

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km² ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal 10 adramaa suuruse külana. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks 15 alevist. Liivi sõja ajal sai Keila rängalt kannatada ja pärast sõda jäi sinna vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 kolmanda astme linn.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Riisipere liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on olnud linna arengus oluline. Loe edasi ...

26. nädal

Pikkuim-hallhai

Pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus) on hallhailaste sugukonda kuuluv suur hai, kes elutseb troopiliste ja mõõdukalt soojade merede avaveeosas.

Jässaka kerega hai kõige äratuntavam eripära on pikad ümarad valgete otstega uimed.

Pikkuim-hallhaid hoiduvad tavaliselt omaette ja ujuvad aeglaselt pealmistes veekihtides. Nad võivad toiduotsingul läbida pikki vahemaid. Kuni 16. sajandini nimetasid meremehed haisid merekoerteks, kuna haid järgnesid laevadele nagu koerad. Pikkuim-hallhai on tavapäraseim laevajälitaja hai. Nad ei ole kiired ujujad, kuid on võimelised üllatavalt kiireteks sööstudeks. Nad konkureerivad toidu pärast siidhallhaidega (Carcharhinus falciformis) ja kompenseerivad oma suhteliselt rahulikku ujumisstiili agressiivsete sööstudega.

Pikkuim-hallhaid kogunevad tihti tapetud saagi ümber ja toidu üle võib minna tapluseks. Selle põhjuseks paistab olema pikkuim-hallhaide äärmiselt eesmärgile orienteeritud loomus (säästa energiat harvade toitumisvõimaluste vahel), mitte verehimu või vees leiduv veri. Pikkuim-hallhai on oportunistlik ja konkureerimishimuline kiskja, kes kasutab kõiki käepäraseid võimalusi ega väldi taplusi lihtsamat saaki ootama jäädes. Loe edasi ...

27. nädal

Channing Tatum (2017)

Channing Tatum (täisnimega Channing Matthew Tatum, sündinud 26. aprillil 1980) on ameerika näitleja, filmiprodutsent, tantsija ja endine modell. Debüüdi filmimaailmas tegi ta 2005. aastal spordidraamas "Treener Carter". Ta mängis kõrvalosa 2006. aasta filmis "Hakkaja tüdruk" ja peaosa samal aastal linastunud filmis "Keelatud tants". Tatumil on olnud mitmekesiseid osatäitmisi draama- ja komöödiafilmides, sealhulgas "Kuidas ära tunda oma pühakuid" (2006), "Reegliteta võitlus" (2009), "Populaarsed vaenlased" (2009), "G.I. Joe: Kobra rünnak" (2009), "Kallis John" (2010), "Vanne" (2012) ja "21 Jump Street" (2012).

Tatum sündis Alabama osariigis Cullmani linnas. Tema ema Kay (neiupõlvenimega Faust) töötab lennufirmas ja isa Glenn Tatum töötas ehitusalal. Temas voolab iiri, prantsuse ja indiaani verd. Kui Tatum oli kuueaastane, kolis tema perekond Mississippi osariiki ja ta varased kooliaastad möödusid Mississippi jõe lähistel maal.

Aastal 2000 sai ta esmakordselt tööd tantsijana, nimelt Ricky Martini laulu "She Bangs" videos. Ta valiti välja Orlandos prooviesinemisel ja teenis töö eest 400 USA dollarit. Loe edasi ...

28. nädal

Raudteelaste elamu Virtsus

Rapla–Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel.

Ajakirjanduses ilmusid teated Hermeti–Virtsu raudtee rajamise plaanist 1917 (Hermeti/Härmeti jaama nimi muudeti Raplaks 1922). Esialgne siht märgiti 1925, lõplik 25. juunist 10. augustini 1928. Esialgse sihi vastu olid Rumba küla elanikud, mistõttu seda veidi muudeti. 1928 kaaluti ka 116 kilomeetri pikkust varianti Kohilast Virtsusse, mis oleks Tallinna–Virtsu liini pikkust vähendanud.

Raudtee rajamist alustati 1928. Ehitust juhatati viiest jaoskonnast: Raplas, Märjamaal, Vigalas, Lihulas ja Virtsus. Muldkeha ja sildu rajanud ettevõtjate vahel jagati raudtee kolme ossa: Raplast 18. kilomeetripunktini, sealt 58. kilomeetripunktini ja ülejäänud osa Virtsuni. Maad võõrandati 24 meetri laiuse ribana, laiema muldkeha korral ja jaamade juures laiemalt. Metsa ja võsa hakati kogu tee ulatuses raiuma 1928. aasta oktoobris. Saadud puit töödeldi palkideks, liipriteks ning tarbe- ja küttepuudeks. Loe edasi ...

29. nädal

Indoneesias elav haruldane loom orangutan

Indoneesia on Kagu-Aasias olev riik, mis hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Koloniaalajastul kasutati Indoneesia piirkonna kohta nimetust Hollandi India.

Indoneesia asub 17 508 saarel ja koosneb 34 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ja selle näitaja poolest on riik maailmas 4. kohal. Muslimite arvult on Indoneesia maailmas esikohal. Indoneesia on vabariik valitava presidendi ja seadusandliku võimu esindajatega. Riigi pealinn on Jakarta. Riigil on maismaapiir Malaisia, Ida-Timori ja Paapua Uus-Guineaga. Naabermaade seas on veel Singapur, Filipiinid, Austraalia ja Indiale kuuluvad Andamani saared. Indoneesia on ASEAN-i ja G-20 liige. Sisemajanduse kogutoodangu järgi on Indoneesia maailmas 16. kohal, kuid SKT poolest elaniku kohta alles 154.

Indoneesia saarestik on olnud tähtis kaubandusregioon alates 7. sajandist, mil Sriwijaya riik ja hiljem Majapahiti impeerium kauplesid Hiina ja Indiaga. Muslimitest kauplejad tõid kaasa islami ja Euroopa riigid kristluse. Mõlemad osapooled võitlesid suurte maadeavastuste ajastul monopoolsete kauplemisõiguste eest Maluku vürtsisaartega. Sellele järgnes kolm ja pool sajandit Hollandi kolonisatsiooni, kuni Indoneesia saavutas pärast II maailmasõda iseseisvuse. Iseseisvuse järel on Indoneesia ajalugu saatnud loodusõnnetused, korruptsioon, separatism, demokraatia areng ja kiire majanduskasv. Loe edasi ...

30. nädal

Harilik pohl

Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas. Kogenematu silm võib pohla segi ajada leesikaga, kelle marjad on jahused ja maitsetud.

Harilik pohl on levinud üle Eesti ning kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas.

Pohla viljaks on ümar mari, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm. Seemned on ligi 1 mm pikad. Loe edasi ...

31. nädal

Johann Sebastian Bach. 1882. aasta joonistus

Johann Sebastian Bach [j'oohan seb'astian bahh] (31. märts (vkj. 21. märts) 1685 Eisenach28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.

Oma eluajal ja veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda põhiliseks heliloojaks barokiajastul ja üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.

Bach sündis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha Bachi (sündinud Lämmerhirt) noorima pojana. Isa ja kõik onud olid elukutselised muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladinakoolis. Loe edasi ...

32. nädal

Teemandi kuubiline animatsioon

Teemant (vanakreeka sõnast ἀδάμας – adamas 'purunematu') on süsiniku allotroopne vorm. See on kuubilise süngoonia mineraal, mille lõhenevuspindade vahele jäävad osad on oktaeedrilised. Lõhenevuse tõttu on teemant habras, eriti löökkoormustel, ja seda omadust kasutatakse teemantide lihvimisel.

Tema tihedus on 3,5 g/cm³. Teemant on kõige kõvem looduslik mineraal. Teemandist kõvem on vaid selle tehislik nanokristalliline vorm hüperteemant. Samas on teoreetiliste arvutustega näidatud, et ka mõned looduslikult mitteesinevad boornitriidi vormid peaksid olema teemandist kõvemad.

Teemant on läbipaistev, kui defektid või lisandid tema läbipaistvust ei vähenda. Tal on suur murdumisnäitaja ja tugev dispersioon, ent kuubilise süngoonia tõttu puudub kaksikmurdumine. Puhas teemant ei juhi elektrit, kuid juhib väga hästi soojust – paremini kõigist tahketest ainetest, kaasa arvatud metallid.

Teemandi lihvimisel saadakse hinnalisim vääriskivibriljant. Viimaste turuväärtust on märgatavalt kasvatanud ulatuslik turundus. Loe edasi ...

33. nädal

Alexander von Benckendorff abikaasaga. Elizabeth Rigby 1840. aasta joonistus

Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei Sandarmite Erikorpuse loojana ja riikliku julgeolekuasutuse kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–44.

1798 alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803 osales ta sõjas Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales sõjakäigul ka 1806–07, sealhulgas Eylau lahingus. 1807 ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811 lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagalat ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga. Loe edasi ...

34. nädal

Balfouri mänd

Balfouri mänd (Pinus balfouriana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Balfouri mänd on väga pikaealine ja aeglase kasvuga. Vanim leitud puu on 3400-aastane lõunapoolse alamliigi austrina esindaja. Põhjapoolse alamliigi balfouriana vanimad leitud puud on ligi 1600-aastased.

Puu kasvab tavaliselt 6–15 m, harva kuni 22 m kõrguseks. Suurima leitud puu kõrgus oli 23 m ja tüve läbimõõt 2,55 m.

Võra on koonilise või ebakorrapärase kujuga. Tüvi on sirge või kaldu, korp on üsna paks (5–8 cm), hall kuni punakas või pruunikas, rõmeline. Oksad on kõverad ja võivad olla suunatud nii alla kui üles.

Okkad on viiekaupa kimbus, 1½–4 cm pikad, ülespoole kõverdunud, sinakas- või kollakasrohelised, terava kuni tömbi tipuga, püsivad võrsetel 10–30 aastat. Okaste alumisel küljel on selgesti näha valged õhulõhed.

Balfouri männil eristatakse kahte alamliiki, mille levilad asuvad teineteisest umbes 480 km kaugusel. Loe edasi ...

35. nädal

Korporatsioon Sakala konvendihoone

Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus asutatud akadeemiline organisatsioon.

Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelati tudengiorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja USA-s. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis. Korporatsioon Sakala on meesorganisatsioon.

Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt rühma “Ülikool relvavabaks” liikmed. Juba järgmisel, 1990. aastal taastati ka Tallinna osakond ja esimesed uued liikmed võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu 1. veebruaril. Alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud. Tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Tallinna osakonna ruumid asuvad Roosikrantsi 3. Loe edasi ...

36. nädal

PT-76B Iisraelis Yad la-Shiryoni muuseumis

PT-76 (vene keeles ПТ-76, плавающий танк 'ujuvtank') oli Nõukogude Liidus toodetud ujuvtank.

PT-76 oli ainus kergetank, mis oli Nõukogude Liidus pärast Teist maailmasõda seeriatootmises. Number 76 tähendab tanki relvaks olevat 76,2 mm kahurit.

Lihtsuse ja odavuse tõttu oli PT-76 populaarne ka Nõukogude Liidu liitlaste seas Ida-Euroopas ja Aasias. Sellel platvormil põhineb veel mitu soomukit.

PT-76 kere meenutab paati ja on küllalt lame, tema torn on kausjas. Tankiroomikul on 6 maanteeratast, tugirattad puuduvad. Tankil on 240-hobujõuline kuuesilindriline neljataktiline kompressorita diislikütusel töötav reasmootor В-6 (В-6Г, В-6П ja В-6Б), mis võimaldab sõita maal kuni 44 km/h ja vees kuni 10 km/h. Samal ajal toodetud kesktank T-54 sõitis maal kuni 50 km/h. PT-76 käiguvaru on maal kuni 260 km, vees kuni 100 km. Loe edasi ...

37. nädal

Friedrich Wilhelm Rembert von Berg 1911–15 ilmunud Sõtini sõjaentsüklopeedias

Krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (27. mai 1794 Sangaste mõis18. jaanuar (vkj 6. jaanuar) 1874 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane. Berg oli kindraladjutant (1831), Riiginõukogu liige (1852), Soome kindralkuberner (18541861), Poola asekuningas (18631874), kindralfeldmarssal (1865) ning Vene Geograafiaseltsi auliige (1870).

Friedrich Wilhelm Rembert von Berg sündis Beļava ja Sangaste mõisniku Friedrich Georg von Bergi ja Gerdruta Wilhelmine von Ermesi vanima pojana. Tal olid nooremad vennad Gustav, Magnus ja Alexander. Friedrich Wilhelmi ja tema vendade koduõpetaja oli hilisem tuntud astronoom Wilhelm Struve.

1810. aastal astus Berg Tartu Ülikooli. Kui Napoleon I tungis 1812 Venemaale, lahkus Berg ülikoolist ja astus vabatahtlikult junkruna Liepāja jalaväepolku. Polk kuulus Riia korpusesse, mida juhatas Magnus Gustav von Essen. Tänu haridusele ja keeleoskusele viidi Berg peatselt korpuse kortermeistri teenistusse staabitööle. Augustis ülendati Berg alamporutšikuks ja viidi üle Tema Keiserliku Kõrgeaususe kaaskonna kortermeistri osakonda. Loe edasi ...

38. nädal

Jaapani männi okkad

Jaapani mänd (Pinus parviflora) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide alamperekonda Strobus.

Jaapani männil eristatakse kahte teisendit, millest üks kasvab Honshūl, Kyushul ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna ning teine Hokkaidol 60–800 m kõrgusel ja Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna.

Jaapani männi levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Jaanuaris langeb temperatuur Hokkaido asurkonna levilas kuni −16 °C-ni, Honshūl kuni −15 °C-ni. Keskmine sademete hulk aastas on 1000–3000 mm.

Mändi kasutatakse haljastuses ja bonsaina.

Jaapani mänd paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil alates mai algusest. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris ja levivad samuti peamiselt tuule abil. Pärast seemnete varisemist jäävad käbid puule tavaliselt mitmeks aastaks. Seemikute arenguks on soodsad varjulised ja niisked kasvukohad. Loe edasi ...

39. nädal

Eesti jalgpallikoondise eest on enim väravaid löönud Andres Oper

Eesti jalgpallikoondis on Eesti jalgpalluritest koostatud riigi esindusmeeskond, mille liikmed valib välja peatreener ja mida haldab Eesti Jalgpalli Liit. Koondise peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis ja kaotas oma ainsa mängu, mis on jäänud Eesti jalgpallurite ainsaks esituseks suurturniiril.

Aastail 19401991 oli Eesti Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992. See peeti Sloveenia jalgpallikoondisega ja lõppes 1:1 viigiga.

Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Praegu on ta Eesti jalgpallikoondise peatreener. Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper (pildil). Kõige rohkem väravaid (77) on löödud Leedu jalgpallikoondisele, parim väravate vahe (+23) on Andorra jalgpallikoondisega. Loe edasi ...

40. nädal

Fanny Mendelssohn R. Marowsky joonistusel

Fanny Cäcilie Mendelssohn (14. november 1805 Hamburg14. mai 1847 Berliin), hiljem Fanny Hensel, oli juudi päritolu Saksamaa pianist ja helilooja. Ta oli helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy õde ning filosoofi Paul Henseli ja matemaatiku Kurt Henseli vanaema.

Fanny oli perekonna neljast lapsest vanim. Tema mõlemad vanemad olid juudid: isa Abraham, kes lasi end hiljem luteri kirikus ristida ning muutis koos sellega perekonnanime Mendelssohn Bartholdyks, oli filosoofi Moses Mendelssohni poeg ja pankur, ema Lea oli ettevõtja Daniel Itzigi lapselaps ja preisi diplomaadi Jakob Salomon Bartholdy õde.

Abraham ja Lea Mendelssohn tahtsid, et nende lapsed saaksid parima võimaliku hariduse. Nii saigi Fanny tolle aja naise kohta erakordselt kõrge muusikalise hariduse. Nagu Felix, oli ka Fanny juba varases nooruses muusikaliselt väga andekas ja hakkas lapsena muusikat kirjutama. Isa Abraham pidas alguses Fannyt muusikaliselt lootustandvamaks kui Felixit. Seepärast ei soovinud ta, et Felixist saaks elukutseline muusik. Hiljem Abrahami arvamus muutus.

Fanny Mendelssohn kirjutas 466 helitööd. Peaaegu kogu tema heliloomingu moodustavad laulud ja klaverimuusika. Osa tema lauludest avaldati algselt Felix Mendelssohni nime all, nii ei teadnud ka Suurbritannia kuninganna Victoria, et tema lemmiklaulu "Itaalia" on kirjutanud Fanny, mitte Felix Mendelssohn. Laululisus kandus üle tema klaverimuusikassegi. Loe edasi ...

41. nädal

Välipatarei nr. 14 (Kuperjanovi partisanide patarei) tulistab vaenlast.

Krasnaja Gorka ehk Ingeri operatsioon oli 1919. aasta oktoobris ja novembris Eesti Vabadussõja ajal toimunud Eesti Rahvaväe 1. diviisi pealetung Krasnaja Gorka kindluse vallutamiseks Punaarmee 6. diviisi käest.

Operatsiooni eesmärk oli katta Loodearmee põhjatiiba, samas loodeti Krasnaja Gorka suurtükkide abil hävitada ka Balti laevastik, et ei punane ega valge Venemaa saaks seda tulevikus Eesti vastu kasutada. See Eesti Merejõudude juhataja admiral Johan Pitka juhtimisel toimunud operatsioon kukkus aga läbi.

Eesti väekoondis, mis toodi kohale sõjalaevadel, oli liiga nõrgalt varustatud suurtükiväega vastase kindlustatud kaitsepositsioonide edukaks ründamiseks. Maaväe tegevust toetas küll oma tulega Eesti ja Briti sõjalaevastik, sealhulgas monitor Erebus oma 15-tollistest suurtükkidest. Kõik see ei kõigutanud aga fordi vastupanu ja Krasnaja Gorka jäigi vallutamata. Loe edasi ...

42. nädal

Toreda nulu mets

Tore nulg on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Ta on hõbenuluga lähedane sugulane. Tore nulg kasvab Põhja-Ameerika lääneosa mägedes parasvöötme kliimas. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks.

Tore nulg kasvab looduslikult tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks. Tüve läbimõõt küündib soodsates oludes 2,6 meetrini. Puude eluiga võib ületada 600 aastat. Tore nulg moodustab tihti puhaspuistuid või on domineeriv puuliik okaspuusegametsas.

Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanadel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt madal, alla 40%, kuid selle kompenseerib seemnete suur hulk. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet hektari kohta, tavalisel seemneaastal on see umbes kümme korda väiksem. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ja neid levitab peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1½–2 korda suurem puu kõrgusest. Loe edasi ...

43. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/43 (2018)

44. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/44 (2018)

45. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/45 (2018)

46. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/46 (2018)

47. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/47 (2018)

48. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/48 (2018)

49. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/49 (2018)

50. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/50 (2018)

51. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/51 (2018)

52. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/52 (2018)

Vaata ka